Viimases Ilugurus ilmus portreelugu kunagisest Eesti tipp-võistlustantsijast Piia Orbist, ja alati on midagi, mis artiklisse ei mahu – enamasti on selleks autori enda mõtted ja emotsioonid. Persooniloo kirjutamise puhul on väga raske leida tabavat ja õiget pealkirja, sellist mis võtaks loo kokku ja annaks inimesest õige pildi. Piiat tundma õppides ma mõtlesin, et ta on igas mõttes ilus inimene: nii väljast kui seest ja täis tohutut rõõmsameelsust, elujanu ning südame headust. Igas mõttes ilus on minu poolt ühtaegu kompliment kui sügav kummardus Piiale.
Võltspäevitus, kunstküüned, juuksepikendused, botoxi süstid, värvilised läätsed, rinnaimplantaadid, rasvaimu, iluoperatsioonid - tänapäeval on tohutult palju võimalusi, et oma sünnipärast mina erinevate “vidinatega” tuunida, ja lõpuks füüsiliselt välja näha “täiuslik”. Meediaväljaanded ja inernet oma artiklitega a`la millised naised meestele tegelikult meeldivad jne valavad õli ainult tulle ja tulemuseks on sisutute Barbie-nukkude paraad. Olen tihtipeale mõelnud, et mis saab neist ilusatest tüdrukutest, kes iganädalaselt solaariumis ennast pruunistavad ja ülipikkade kunstküüntega ühest brändipoest teise tuiskavad, kahekümne aasta pärast… Olgem ausad, füüsiline ilu ei kesta ju igavesti, seda peaks luustikuna seestpoolt toetama sisemine sära, arukus, maailmavaade, väärtushinnangud.
Piiaga olen ma juba paar aastat tuttav, ja esimesest hetkest peale kui me tuttavaks saime, mõtlesin ma – kui kaunis naine. Olgugi, et tegemist on 70.eluaastates daamiga, kaunistavad peened kortsud teda väga. Ja need ei ole ju ainult vanaduskortsud, vaid elujooned: rõõmu, kurbuse, õnne, armastuse, kaotuse jm märgid. Nagu ma ennist mainisin, et ole ilu väline külg midagi väärt sisemuseta. Piia oli nooruses üsna haige, ja sai teise võimaluse elule. Ja kui paljud saaksid hakkama sellega, et õppides teismelisena sisuliselt teist korda elus kõndima, saada kümnekordseks Eesti meistriks võistlustantsus?
“Tähtis ei ole mitte välimine, vaid sisemine ilu”, on ülikulunud fraas, mida me kõik oleme oksendamiseni kuulnud. Jah, tundlikus teismeliseeas ei ole see eriti tõsiseltvõetav, kuid sellel ON tõepõhi all. Ma siiralt loodan, et ka minu kohta võiks üks noor inimene kunagi öelda: “igas mõttes ilus”. Ma soovin seda ka sulle, hea lugeja.
Aga kõigile, kes soovivad viimases Ilugurus ilmunud artiklit Piia Orbist lugeda, siin on teie võimalus:
Igas mõttes ilus Piia Orb
Ma mäletan oma lapsepõlvest ütlemist – tagasihoidlikkus kaunistab inimest. Ajal, mil isikliku progressi huvides on enesekiitmine pigem reegliks kui erandiks, kohtusin ma väärikalt tagasihoidliku Piia-Mall Orbiga, ja uskuge – temal juba on, mille üle uhkust tunda!
Vanemale generatsioonile ja võistlustantsuhuvilistele ütleb Piia nimi mõndagi – ta on tegelenud 10 aastat professionaalse võistlustantsuga amatööride klassis. Võistlustantsu puhul eristatakse amatööride- ja profitasandit ning võistlused toimuvad klassidele eraldi. Hoolimata oma pikast võistlustantsija karjäärist, jäi Piia Orb tantsust rääkides tõesti väga tagasihoidlikuks ja proovisin ma kuidas proovisin, kuid ega mul Piia suust tema rohkeid võistlustantsutiitleid välja meelitada ei õnnestunud. Piia ja tema tantsupartner Aare Orb olid aastatel 1965-1972 seitsmekordsed Eesti meistrid amatööride standard- ja seitsmekordsed Eesti meistrid ladina-ameerika tantsudes, seitsmekordsed Rumba Karika võtjad, Eesti esimene rahvusvahelise klassi tantsupaar, ja lisaks võitnud rahvusvahelistel võistlustel kõrgeid kohti. Peale tantsukarjääri lõpetamist ootasid Piiat aga uued põnevad väljakutsed tolleaegse teeninduskombinaat Junori õppeklassi juhatajana. Piia oma erakordselt kauni välimusega (mis, uskuge mind, ei ole 70ndates eluaastates daami puhul sugugi mitte hääbunud, vaid hoopis vastupidi) oli ka legendaarse juuksuri Lenna Nurga mannekeeniks.
Kohtusime Piiaga talvisel Nõmmel ja rääksime tema mälestustest tantsijana, aga ka väga huvitavast Junori õppeklassi perioodist. Usun, et nii vanem kui noorem generatsioon ütleks järgneva kohta ühelt poolt unistavalt tagasi vaadates ja teisalt põnevusega: Oh, olid alles ajad!
Kuidas sa võistlustantsu juurde sattusid?
Olin kõige ilusama teismeliseea haige ja hakkasin tantsuga tegelema võrdlemisi hilja, 22.aastaselt 1962.aastal. Aga see-eest nautisin ja väärtustasin enda jaoks kõike hilisemat hoopis rohkem. 1960ndatel oli tantsimine üldse väga populaarne ja tollal olid suured ametiühingute klubid, kus tegutsesid ka tantsuringid ning mina kuulusin Tselluloosi klubisse. Minu treeneriks oli Herbert Rahman (tuntud ka ujumistreenerina). Aga kõik käisid ju oma põhitöökohal, tantsimine oli pigem hobi töö kõrvalt.
Kui palju sa oled tantsimisega võistlustel käinud?
Ma olen päris palju käinud, 1-2 võistlust aastas toimus Eestis ja üks kindlasti kuskil väljaspool. Võistkonnaga me käisime Poolas ja Saksamaal, paarina aga sotsmaades. Tänu tantsule olen ma saanud natuke reisida jah. Siis olid põhilised ikka sotsmaad kus me käisime ja Lääne-Saksamaal Hannoveris käisime samuti. Seal oli üks suur tantsukool, mille omanik oli siit kunagi ära läinud baltisakslane ja tema käis siin Eestis ning aitas meie sinnaminekut ajada läbi Moskva. Me olime Aarega 10 aastat Eesti meistrid, kogu selle aja mis me tantsisime. Meil oli väga tore klubi, ja see oli täiesti loomulik, et kella 17ni olin tööl ja peale seda klubisse treeningule, ka kõik laupäevad ja pühapäevad. Ilus aeg oli.
Liidust välja võistlustele saamine käis kõik läbi Moskva, läbi sealse Kultuuriministeeriumi. Töö juurest niisama ära ei saanud, ministeeriumist tuli kiri, milles paluti vabastada tööst. Minu isa oli meremees, kes 1939. aastal lahkus Eestist ja pidin kord selle pärast käima Kultuuriministeeriumis aru andmas. Aga seal oli üks väga tore ametnik, rääkisin talle oma loo ära ja ta oli nii kena, et aitas mul ühe ankeedi ära täita ning hiljem mul probleeme ei olnud.
Algul ei olnud ju midagi saada, ei kleidimaterjali, ei kingi. Hiljem läks juba kergemaks. Ma olen õmmelnud võistlustele niimoodi kleidi, et laupäeval olid standardvõistlused, läksin õhtul koju, lõikasin kleidi välja, Aare aitas veel õmmelda ja pühapäeval ladina võistluseks oli kleit olemas. Seda oli hea õmmelda, sest koosnes tüllist – ei hargne ega kisu, õmble ainult kokku. Meestel oli sellel ajal frakk standardtantsude ja smoking ladina jaoks. Naiste võistlustantsukleidid oli tollal hoopis teise tegumoega kui praegu ja koosnes 30-40 meetrist tüllist, praegu on need väga naiselikud ja kaunilt voolavad, ladina kleidid on tänapäeval jällegi pigem liiga paljastavad. Välisvõistlustel käisime rongiga, aga kleiti ei saanud ju kokku pakkida ja ta oli suure valge koti sees. Kupees ei olnud ruumi seda kuhugi panna, aga üleval laes oli õhuklapi käepide ja riputasime kleidi sinna külge. Piiri peal käis kontroll ja alati küsiti meie käest et mis asi see teil küll on. Kleit oli tõesti suur, aga sellest hooilmata ei olnud õnneks raske.
Piia ja Aare Orb taaskord pjedestaalil, fotol keskmine paar.
Võistlustantsu kleit sisaldas 30-40 meetrit tülli.
Tantsukarjääri lõppedes hakkasid sa tööle Junori Teeninduskombinaadi juuksurite õppeklassis. Mis see Junor täpselt on ja millega õppeklassis tegeleti?
Junor oli Tallinna linna teeninduskombinaat, kelle haldusalasse kuulusid juuksurid, kosmeetikud, pediküürid, maniküürid, fotograafid. Teeninduskombinaat varustas töömaterjalidega, tegeles atesteerimistega ja mitmesuguste igapäevaste tööalaste küsimuste lahendamisega. Junori õppeklassis tegeleti noorte juuksurite välja- ning staažikamate täiendõppega.
Mina läksin Junorisse tööle 1980.aastal peale olümpiat - Kiire tänavale asutati uus juuksurite õppeklass, kuhu Lenna Nurk kutsuti peamodelleerijaks, ja Lenna omakorda kutsus mind sinna õppeklassi juhatajaks. Õppeklassis toimusid põhiliselt võistlusteks valmistumine, koolitused, kvalifikatsiooni tõstmised. Juuksurid pidid pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstma, kõige kõrgem aste oli modelleerija. Salongi tavajuuksur tööle ei saanud, pidi olema kvalifikatsiooniga juuksur. Tol ajal toimus juuksurite individuaalõpe ja ma pean ütlema, et õpe oli väga tugev – õpilasi anti vaid kõige kõrgema kvalifikatsiooniga meistritele. Õppeaeg oli 6 kuud ja kui pool sellest oli läbitud, toimus meie juures kontrolleksam. Õpilasele anti tööd, mis tuli selle ajaga ära õppida ja siis ta näitas meile ette, kuidas ta on edasi jõudnud, ja meie andsime talle selle kohta ka vastava tunnistuse. Juuksurieksamid koosnesid teooriast ja praktikast. Teooriaeksam oli piletiga, teadma pidi hügieeninõudeid, ohutustehnikat, materjalide koostisi. Edasi järgnes praktiline töö. Juhendaja oli ka muidugi kaasas, aga tema oli rohkem moraalseks toeks, tema ei hinnanud. Oli ka läbikukkumisi, aga neile anti uus võimalus. Uuesti tuli teha need tööd, mis olid nõrgad ja kutset ei antud ka neile kätte, kes ei osanud teooriat. Lenna ütles, et kuiv käärilõikus, žiletilõikus ja lainelokid on igale õppijale kohustuslikud selgeks saada – need on juuksuritöö aluseks ja neid peab teadma. Tangilokkide tegemise meister oli Helgi Bergson, temal käis kogu aeg üks tangiklõbin.
Õppeklassi võis tulla igal ajal õppima, kuid oma mannekeen tuli ise kaasa võtta. Tollal oli ikka kindel joonis iga lõikuse jaoks, kuhu oli täpselt salk salgu haaval märgitud kuidas lõigata, kuid meister oli õppeklassis alati olemas, kes andis nõu ja õpetas. Olen ka ise kunagi juuksurieksami teinud, aga ei ole sellel alal töötanud, kuid mina lugesin õpilastele teoorialoenguid – väga täpselt pidi muuhulgas teadma, millises vahekorras värvi kokku segada, lisaks tuli selgeks õppida vesinikšampooni ja vee vahekord keemilise loki kinnitaja valmistamise puhul jne.
Kõige huvitavam oli võistlusteks ette valmistamine - juuksurid käisid õppeklassis treeningutel.
Mida tähendas juuksurite kutsevõistlusteks treenimine?
Noored juuksurid pidid oma kvalifikatsiooni tõstmiseks mitmesugustest võistlustest osa võtma. Junor oli piirkonniti tsehhideks jaotatud ja eks noored pidid nö. sunniviisiliselt vabatahtlikult kõigepealt tsehhidevahelistel võistlustel osalema, kuid kellele see töö meeldis, see sai ka väga heaks juuksuriks. Edasi tulid juba rajoonidevahelised vabariiklikud võistlused, kus igast suuremast linnast oli oma võistkond väljas. Järgmine tase oli Balti riikide vahelised võistlused Lätis ja siis üleliidulised. Kui oli üleliidulistele konkurssidele minek, siis olid juuksurid põhitööst vabastatud ja nende tööpäev möödus õppeklassis treenides. Kõige suurem probleem oli muidugi mannekeenide saamine, sest kõik käisid ju tööl. Teenindusministeeriumi kaudu tehti siis vastavale asutusele päring, et see ja teine inimene paariks päevaks tööst vabastada, samuti maksti suuremate vabariiklike ja üleliiduliste võistluste puhul mannekeenidele läbi Teenindusministeeriumi ka päevarahad. Võistlustele minevatel juuksuritel oli oma plaan ja mõte olemas, aga tehnilise teostuse ja tehnika poolest treenisid naistööjuuksureid Lenna Nurk ja Aina Anson, meestööjuuksureid Maie Lõhmus ja Lidia Poršnev.
Suur probleem oli ka lõikuste harjutamisega – ei saa ju oma mannekeeni harjutamise käigus ära lõigata, aga võistlustel olid reeglid kui palju peab lõikama. Lõikuste harjutamiseks oli seega tarvis mitut mannekeeni ja eks siis käidi ikka lahtiste silmadega ringi. Meestejuuksuritel oli tegelikult päris raske ja ma mäletan, et meestelõikuse treener Maie Lõhmus oli nii tragi, et pani ükskord kuulutuse lehte, meil õppeklassis toimus hiljem valik ja peab ütlema, et neid poisse tuli päris kenake hulk kohale.
Juuksurite kutsevõistlustel legendaarse Lenna Nurgaga, vasakult teine paar.
Treeningud juustele vist kõige soodsam ei olnud – kas juukseid ka raviti?
Suured fantaasiasoengud tehti blondeeritud juustele. Blondeeriti supraga. Hiljem kui treeningud toimusid õppeklassis, ja oli materjale saada, siis tegeleti juuste ravimisega. Väljast tulnud materjalina kasutati Londa vahendeid ja segati igasuguseid segusid. Ma mäletan kui Irina Lavrinenko tuli tagasi Moskva Laboratooriumist, siis seal oli samamoodi – rikuti ja samas pidi seda ka ravima, muidu ei pidanud juus vastu. Enne 80ndat oli juuste ravimine pigem juhuslikum. Samas, ega ju kogu aeg ei blondeeritud, blondeeriti üks kord ära ja hiljem blondeeriti väljakasvu, aga kogu aeg töödeldi juukseid ju kuuma fööniga, ja neid tuli ikkagi ravida. Minu meelest looduslikke vahendeid nii väga ei kasutatud, kui just keegi seda ei teinud, põhiliselt kasutati ikka Londa firma raviaineid.
Fantaasiasoengute puhul kasutati tihtipeale ka šinjoone, aga see pidi olema juustega sama tooni. Ma mäletan sellist toredat lugu, et Ira [Irina Lavrinenko] tegi ühe šinjooni, mis oli värvuselt tumešatään ning seda oli vaja blondeerida. Panime plastikaadi alla ja tegime üsna tugeva supra segu. Panime ühe plastikaadi veel peale, et tal oleks natuke soojust ja blondeeriks paremini, tegemist oli ju ikkagi surnud juuksega. Järgmisel hommikul läksime siis õppeklassi ja avastasime, et seal ei olegi midagi muud järgi kui puru. Supra oli ikka nii tugev, et põletas juuksed ära. Küllaltki palju tuli vaeva näha, et saada šinjoon juustega sama tooni.
Mannekeenid. Piia vasakult teine.
Igapäevaelus valitses kõigest puudus ja millegi saamiseks tuli seista lõpututes järjekordades või omada kasulikke tutvusi. Kas juuksuritel oli töövahendite osas samasugune defitsiit?
Tänu olümpiale hakkasid meie Junori õppeklassi saabuma igasugused tooted. Olümpiakülas oli juuksurisalong Pirita Purjespordikeskuses, mida sisustas nii materjalide kui töövahenditega Wella firma. Ja kui olümpia oli möödas, said suuremad salongid need materjalid endale. Põhilised töövahendid – suured föönid, käsiföönid, rullid ja värvid ehk enamuse materjali sai endale Junori õppeklass. Jah, tänu Olümpiale oli juba natukene kergem. Ega suuri võimalusi ei olnud eriti, aga olümpia ajal olid olud paremad ja läbi Teenindusministeeriumi saime natuke vahendeid.
Enne seda kui ma olin mannekeen, ei olnud tõesti midagi, kõike tehti ise. Ma mäletan, et minu võistlustantsija päevil segasid juuksurid ise ka laki kokku. Võistlustel ei kantud kunagi lahtist soengut ja enne kui läksin, tegi Lenna mulle soengu pähe ja ma tulin peaaegu sama soenguga ka tagasi, aga võistlused kestsid ju päris mitu päeva, lisaks ka sõit sihtkohta. Ja kõik ütlesid, et issand mis imelakk teil küll on. Mina ei julgenud veel öelda et mul on mööblilakk peas. Juuksurid käisid mööblilakki ostmas ja segasid piiritusega. Pärast lakk kuivas välja ja sain selle juustest maha kammida. Juus oli muidugi kuiv ja takune, aga pesin ära ja polnud häda midagi.
Meie enda toode oli Mai lakk, aga tal oli see häda, et ta kleepus ja kuivamine võttis kaua aega, seega ei olnud teda hea kasutada. Samamoodi oli kõikide teiste saadaolevate lakkidega – nendega oli lihtsalt ebamugav töötada. Mööblilakk kuivas kiiremini. Ilmselt oli ta juuksurile parem ning käepärasem töövahend ja ma arvan, et nii mõnigi kasutas seda ka võistlustel.
Räägi natuke ka juuksurite võistlustest lähemalt - milline õhkkond valitses?
Eks ta on nagu ikka võistluste õhkkond: kõik käis aja peale, iga töö jaoks oli oma aeg ja ettevalmistused. Iga võistlus on närviline - kas sa jõuad etteantud ajaga valmis jne. Aga teisest küljest oli ju ka huvitav ja tore ja eks raskused on ikka olnud, eriti alguses kui mitte midagi ei olnud saada. Hiljem kui aeg läks edasi, oli eesti juuksuritel üleliidulisteks võistlusteks ka oma kunstnik võetud. Meie kunstnik oli Agu Pilt – tema kavandas terve võistkonna riided ja mannekeeni riided teema järgi. Meid aitas ka väga palju Teeninduskombinaat Lembitu, kus õmmeldi meile kõik vajalik. Agu kavandas mannekeenidele väga ilusad kostüümid, ja selles mõttes oli võistlustel käimine kergem. Enne kui Agu Pilt appi tuli, pidid juuksurid ju kõik riided ja ehted võistlusteks ise tegema. Liikumist õpetas meie mannekeenidele filharmoonia estraaditantsija Ants Vähejaus – kui on suur ja uhke soeng ning tualett, tuleb osata lava peal ka kõndida.
Eestis toimusid suuremad võistlused Kalevi spordihallis. Algul kõik lauad ja peeglid laenutati, aga hiljem lasi Junor ise teha kokkupandavad võistluslauad, ja suuremad võistlused olid ikka tõesti suured ja uhked. Osavõtjaid oli väga palju, Leningradist olid kohal parimad juuksurid, alati ka Kiievist ja loomulikult Lätist-Leedust. Kohtunikke oli üle Liidu.
Üleliidulise võistkonna treeningud toimusid Moskvas nö. Laboratooriumis, sealt tulid kõik uudissoengud ja uued lõikused. Meil oli ka mitu päris head juuksurit (Aina Anson, Irina Larvrinenko, Lidia Poršnev), kes Moskva Laboratooriumis olid käinud ja nad olid ikka tõesti väga tublid. Aina Anson oli vist ainuke, kes sai Liidu koondisega välismaale Kuubasse. Aina oli küll kaasas ja treeningul ning tegi palju tööd ja tal oli ka väga kena oma mannekeen, aga kohapeal anti tema töö ja mannekeen võistlemiseks ühele teisele juuksurile. Sellega läks küll õnnetult ja oli Ainale väga suur löök näha palju vaeva ning lõpuks mitte võistlema saada. Aina oli üldse väga andekas ja tubli juuksur, kes hakkas võistlema juba siis kui ta tegelikult veel juuksuriks polnud saanudki.
Mannekeeniks olemise rõõmud ja mured on sulle kindlasti väga tuttavad. Millal sina Lennaga võistlustel hakkasid käima?
Ma ei olnud väga pikalt mannekeen, sain Lenna kliendiks 1962. aastal ja kuni lõpuni jäin talle truuks. Lenna töötas juba sel ajal treenerina ja oli meie kombinaadi peamodelleerija. Väga palju me ei käinud võistlustel, kuid väga eredalt on meeles, ei ametiühingute kaudu tuli Eestisse Norra meeskond ja siis korraldati eestlaste ja norrakate vahel võistlus. Me olime Lennaga päeval tööl ja õhtul tema pool kodus harjutasime. Lenna alati ütles, et pea täpselt meeles, mismoodi need rullid sulle pähe käivad ja kui suured ja kustpidi keerata. Eks see oli jah tiimitöö ja võistlustel on ju närv ka sees. Aga norrakad tulid siia ja nõudsid, et kõik võistlejad oleksid võrdsetes tingimustes, ja mannekeenid läksid loosi. Meie juuksurid olid ju kõik harjutanud oma ühe mannekeeni peal ja mina sattusin Rakvere juuksuri Erika juurde. Pärast läksime kõik Lenna juurde koju ja Lenna näitas minu peal Erikale täpselt, kuidas tema plaanitud soeng oleks pidanud välja nägema. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, olid meil tõesti väga ilusad ajad.
Suure tahte, töö, juhuse ja õnne kombinatsioonis on kõik võimalik. Vähemalt Piia puhul. Olles lapsena võrdlemisi haige, on ta andnud raskustele ninanipsu ja tegelenud elus sellega, mis talle kõige enam rahuldust pakub, ja teinud seda suure kire ning pühendumisega. Ja see on see, mis teeb inimese ilusaks… igas mõttes.
Näomask Nigeeriast
Puidust reliikvia
Puidust ja sarvest tehtud kuju Kongost
